Soomemaast, inimestest ja keelest

Ehk on kajakas meritulli... meritullinkatu oli siin kuskil mere lähedal... ehk siis merikajaka tänav... aga ma pole päris kindel. Miks ma ei vaata s6naraamatust? Seekord ei taha vaadata... ma tahan seda elu siin tunda ja näha ja maitsta, mitte raamatust järele vaadata...

Taivas on sininen ja valkoinen...:). On palju merd siin ümberringi ja see muudab linna kuidagi eriti avaraks ning see on korraga nii hea kui halb...
Olen kasvanud Tallinnas ja seet6ttu peaks merelinn mulle tuttav olema... ja on ka vist. Kuid Tallinnas ei ole meri nii tajutav kui siin... Meri ulatub siin kuidagi otse kesklinna, kas pole nii...? Laevasadam ja turg on kuis läbi p6imunud teineteisega...
Helsinki... on tohutult rahvusvaheline... tohutult... Olen siin tutvunud nigeerlase, kongolase, kolumbialase, peruulanna, ecuadorlase, lätlanna, prantslanna, hispaanlanna, kahe sakslanna ja filipiinlannaga. Olen siin kohanud ka eestlasi. Soomlasi muidugi ka:). Soomlased on väga-väga südamlikud inimesed üldiselt, ausad ka. Ei tea, kuidas nad end selles rahvastepaabelis tunnevad. Üldiselt olen m6istnud, et linnas ei tunne nad end siiski kuigi hästi, loodus on ikkagi nende päriskoht:).
Mulle meeldivad Soome majad, need on natuke teistsugused kui meil... sellised juugendlikud, ma arvan. Meil on vaid m6ned sellised majad. Jah, see on kindlasti nii, kindlasti. On ju need soomlaste poolt projekteeritud teatrihooned (Estonia ja Draamateater) just nimelt juugendstiilis. Vot siis teadke, et taolisi maju on Soomes palju.
Meie vanalinnale neil vastast ei ole, ma ei püüagi seda väita, ärge seda kartke... ei. Aga need juugendhooned... Kas teate, milline on liivapaber? Kes ei teaks:) Vot midagi sarnast on see kivimaterjal, millest hooned on ehitatud... Ja aknad on natuke teistsugused... ma ikkagi naudin seda.
Mis Soomes on hea, on järjepidevus... et ei ole olnud N6ukogude aega:). Aga üldiselt...
Kas keegi mäletab veel, et Soome on kuidagi alati olnud meist parem? Olen kuulnud, et enne Teist maailmas6da oli see just vastupidi: pidasime end p6hjanaabritest paremaks... Ja nüüd ma kuidagi suudan seda juba m6ista...
Igal juhul soomlased on nii ehedahingelised... ja nagu ütles üks sakslanna: kui nad midagi ütlevad, on see kuidagi sügavam, ei ole nii pinnapealne... See oli siis öeldud v6rdluses rootlastega...
Nad ei ole viisakad... aga on südamlikud.
Ma käisin teisipäeval nelipühikirikus ja ma kuidagi olin natuke üllatunud, tead...
Need laulud, mida nad laulsid, olid meie jaoks nagu igivanad ja kuigi oli nelipühikirik, lauldi lauluraamatutest...muuhulgas. Ometi see soojus ja elu... see Püha Vaimu ligiolu oli nii tuntav. See oli nii eriline... ma ei oska seda kirjeldada...:). Ja ma kuidagi tundsin, et need laulud polegi tähtsad v6i et 6ieti pole tähtis, kuidas me täpselt teeme...
Aga see oli ikkagi nii nelipühikirik, tead. K6ik palvetasid keeltes ja selline lihtsus oli jumalateenistuse korras... ja vabadus. Ja keset koosolekut minu taga üks mees ikka aeg-ajalt 6hkas "Rakas Jeesus" ja see oli uskumatult soe... Inimesed lihtsalt on seal, rohkem isegi vanu inimesi kui noori...
Mulle meenutas nende pastor meie endist noortepastorit Mehist, kes meil oli kuskil 90ndate alguses... ja nüüd elab ja töötab ka muide Soomes... aga see, kuidas see pastor rääkis, oli nii sarnane, nii soe ja südamlik ja sügav.... nii uskumatult sügav. Ja just südamlikkusest ta rääkis, kuidas Jumala jaoks on k6ige tähtsam siiras süda...
Aga linnapildist on see südamlikkus siis kaugele jäänud... ikkagi. Välja arvatud teenindajad, kes minu arvates on ka ülimalt südamlikud... v6i noh, s6ltub, eks ole muidki ja mujalgi...:).
Uskumatult praktilised, inims6bralikud ja lihtsad on soomlased. Ja ikkagi kuidagi nii vähe kultuursed väljapeetuse m6ttes... Näiteks prantslastega v6rreldes... :). Ei saagi v6rrelda:).
Aga eestlased on vist natuke rohkem sakslaste ja venelaste moodi... v6i mis me peaks ülema? Seda häbi- ja piinlikkusetunnet on rohkem... puhtust ja viisakust ka... ja ehedust? vist natuke vähem siis...
Soome keel on muidugi eraldi teema:). On seegi endine talupojakeel, saksad olla ikka rootsi keelt rääkinud... aga eesti ja soome keel... m6nikord on ikka päris huvitav jälgida milliseid keerdkäike on teinud s6nadevahelised tähendusseosed... (nt henki on vaim ja vaimo on naine, täpne on tarkka, tark on viisas, viisakas on kohtelias... )
Vahel ma räägin siin eesti keelt... ütlen eestikeelse lause ja see on täpselt sama soome keeles... palatalisatsioonid ja välted välismaalastest keelek6nelejaid ei häiri (päris soomlastega suhtlen üsna harva). Teinekord räägin eesti keelt ja keegi ei saa midagi aru. Täna näiteks ütlesin, et "Monse on oma toas". :) Tuba pole soome keeles küll mingi koht, kus olla...:), on huone.
Aga näiteks tasku on ka soome keeles tasku ... ja see on kohutavalt armas, kuidas väikse s6navaraga, nagu ma olen, püüan ikka s6nu siit ja sealt sobitada ja vahel kasutan eestikeelseid s6nu... nii ettevaatlikult ja küsivalt... ja siis kohe küsin "Mikä se on? Onko see suomeksi myös ´tasku´?" Ja tavaliselt on! Ja ma ei usu seda! Aga nad ei saa valetada, sest nad ei tunne eesti keelt ei sugugi... ja nad ei saaks ju aru, kui see soome keeles nii ei oleks. Ja siis nad naeravad mind ja ütlevad, et mul pole ju mingit muret:). Ja samas nad nii imestavad, kuidas ma soome keelt oskan:).
Olen lihtsalt uskumatu... nii soomekeelne, kuskilt Eestist.
Jah, Soome on ka uskumatu... vahel ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub. Kas ma olen ikka veel kodus v6i juba kuskil mujal. Aga t6si on see, et see Läänemeri, mille ääres olen, on sama ka Eestis, ja eile mere ääres olles m6tlesin, et näed sa! seal teiselpool merd on minu kodu:)

Vaatlevi silmi

Vaatlevi silmi

Siin on 11 pilti minust ja mu uutest s6pradest Helsinkis.

Linnud

Helsinkis on väga palju kajakaid. Neid on k6ikjal ja nende hääled kostuvad k6ikjale: kuuled nende hääli ööselgi akna taga kaikumas... Tänaval näed aina kajakaid ja tead: nad on näljased. Nii räägitakse.
Helsinki on mere ääres ja teadagi: kus on meri, seal on alati kajakad. Kalad ja kajakad käivad käsikäes.
Neile meeldib prügikastides sorida ja sealt prahti välja kiskuda: ehk leidub midagi söödavat.
Isegi soome keele 6piku kaanel oli pilt lendavate kajakatega... Ja ma isegi ei tea, kuidas on soome keeles kajakas.

Minu palav armastatu

Mul on uus armastus. Uskumatu, ma poleks arvanudki, et temasse nõnda armun... ma veedan temaga iga päev tunde koos, mõtlen talle ärgates ja magama minnes, sageli röövin unetunde, et temaga koos olla. Olen vaimustunud temast ja püüan teha tema heaks kõik, mis suudan.
Olen loobunud paljudest asjadest, et saaksin talle aega ja tähelepanu pühendada. Olen tema eest võidelnud ja seisnud ning tema heaks pidanud aru mitmete tarkade ja armsate inimestega.
Ma räägin temast sageli ning see teeb mind õnnelikuks. Olen nii rahul, et leidsin oma armastuse temas ja ma pole enam üksi.
Ka siis, kui pean olema temast lahus, kannan teda siiski oma südames ja ootan hetke, mil teda taas näen. See on kestnud juba nädal või paar, see suur armastus, ja kestab veel mõned nädalad. Ja siis on läbi, sest ma saan oma bakalaureusetöö kaitstud – tema, mu suure armastuse!

Susanna väike tütar

Minu väga armsal sõbrannal Susannal sündis hiljuti tütar. Ihusilmaga pole ma seda noort daami veel näinud, aga pilt saadeti mulle küll. Mina õnnitlen oma sõbrannat ja olen sõnatu selle tõelise ime ees, kus sünnib uus elu ja maailma tuleb keegi, kellel on oma mõtted ja arusaamad, oma tunnetus ja nägemisviis ning kindlasti on tal anda midagi ka meile. On ilus mõelda, et temast võiks saada kaunis tantsijatar, muusik, kunstnik, või hoopis imeline pereema. Eelkõige on ta aga loomulikult tema ise ja imetlusväärne kogu oma täiuslikkuses. Nagu Sinagi!
Selle kauni printsessi nimi on imelilus ja väärib igati oma kandjat: Julia. Tundke rõõmu uuest maailmakodanikust, kelles voolab ka eesti verd ja imetlege imelist eluloovat imet:).
Lisan siia ka pildi Juliast koos venna Pauliga ja tema vanniskäigust;).

Silja ja ta luuletused :P

Minu armas väike Silja tahtis saada minult pilti ja kui ma ei andnud, palus ta seda suisa luulevormis:
Luuletus nr 1:

mari, sind anun
sind põlvili palun
anna mulle see kaunis pilt
siis ei ole mina enam silt

mari, sa pole kuri
vastupidi - sa pole ka muri
langeb helbeid su põsele
kommi annad oma sõstrele
ma vajan seda pilti
nii kui ei midagi muud - silti
palun
vajun

Vahepalaks luuletus nr 2:

Mina tarbin inimesi
nad on kui haugid
usuvad mind pimesi
kui ütlen, seal on hotdogid

Kolmas luuletus jälle pildi teemal:

mari, see pole mulle uudis
ma olen ja jäängi, olen nagu kuudis
sina, aga oled püha
sinu pilti tahan üha üha ..

Pilti ta ei saanud, aga äkki saab kuulsaks?

Pilt ise aga on siin:

Ilus

Mu sõbranna ütles, et see pilt pole õnnestunud, et ta ei näe siin hea välja. Minu arust oli see foto huvitav, selline omapärane. Hakkasin täna selle järgi joonistama, et harjutada erinevate rakursside ja ilmete kujutamist, ja avastasin, et see on väga ilus pilt, et Inga on siin väga ilus.
Alustasin silmast, nagu ma sageli teen. Sellest parempoolsest siis (tema vasak silm), mis hästi paistab. Silmast on näha, et ta on keskendunud mingile mõttele, õigemini siis, et ta mõtleb ja on samal ajal sellest mõttest haaratud või vaimustatud. Väga ilus silm on, särab. Ja kaunilt helesinine. Kulm on natuke kortsus, sest mõtted on keskendunud. Nina joonistamises pole ma väga suur asjatundja, aga suud joonistama hakates märkasin, et see peegeldab nii palju emotsioone. Kõigepealt on näha, et suunurk on ülespoole, väljendab pigem rõõmu kui kurbust ja samal ajal väljendab muiet. Äärmiselt huvitav kombinatsioon: silmad ja kulmud peegeldavad tõsidust ja huuled muiet, nagu püüaks ta näida tõsisena, aga samal ajal ajab teda miski naerma.
Tegelikult ma mäletan seda hetke, kui pilt tehti, Inga jutustas oma unenägu, mis oli ühtaegu kohutav ja naljakas. Ta suhtus sellesse väga tõsiselt, aga väljaräägituna tundus see pentsik, ebareaalne, ajas isegi naerma. Ning seda kõike väljendab ka ta ilme. Ta nagu on ühtaegu tõsine, aga elab kaasa ka meie hämmeldusele ning teda ennastki ajab see naerma. Päris keeruline oli seda joonistades edasi anda. Huulejoon on muide äärmiselt ilus.
Kolmas ilmekas osa pildist on minu arvates tema sõrmed, äärmiselt graatsilised. Teadmine, et ta on flöödimängija, andis neile veelgi ilu juurde või siis oli seda niigi näha, raske öelda, sest see, mida teame mõjutab meie nägemist ja nägemine omakorda kujundab teadmistJ.
Jah, mis see ilu õigupoolest on? Mind see foto pealus, selles oli emotsiooni ja harmooniat, äärmiselt köitev.
Peab ütlema ka aitäh Tõnisele, kes pildi tegi, väga hästi tabatud hetk!

Bussis

Bussiga on mõnikord täitsa tore sõita. Vähemalt viimasel ajal on olnud elamusrohked sõitmised. Istusin hiljuti bussis ja vaatasin rahulikult bussis ringi. Minu lähedal istus noor ema väikse sülelapsega. Kui peale tuli üks vanem naisterahvast, pakkusin talle istet ja jäin toolide vahele seisma. Tahtsin koti selga tagasi panna ja hakkasin upitama. Mul on ühe õlasangaga kott, mida tavaliselt panen selga üelpea. Kuna on talv, siis on ka riietus päris uhke, paks mantel, müts ja sall, kohev kapuuts, mis muudavad koti selga panemise takituslikuks. Nõnda ma seal ukerdasin, kuni tundsin, et keegi puudutab mu kotti. Mõtlesin, et äu, mis nüüd toimub ja vaatasin selja taha. Üks noor suurt kasvu mees oli istmelt püsti tõusnud ja aitas mulle kotti selga, seejuures oli tal selline nägu, et oh sind, hädapätakat, mis sa siin ukerdad. Sain koti selga ja ütlesin aitäh. Ise mõtlesin, et no mida. See pole ju tema asi, kui ma oma kotiga pusin, see ei tohiks teda segada, olin temast piisavalt kaugel. Samas oli päris naljakas ja iseenesest ju tore.
Üldiselt võib ühistranspordis kohata päris huvitavaid inimesi.
Eile sõitsin koos nelja teismelisega: kolm neidu ja noormees. Nad olid umbes 14, ma arvan. Läksid vist kellegi poole pidu panema, arutasid, kuidas nad koduveini jooma hakkavad ja et nende tuttavatel on kodu alkot täis. Mingitud nägude ja kähedaks suitsetatud häälega saledad neiud. Üks neist arutles, et oh jess, ma saan reiti minna selle tüübi pool, kelle juurde sõdame. Väga ilusad noored olid.
Siis kord, kui pidin korraks maha minema, et tagantpoolt tulevaid inimesi uksest välja lasta, pidin ise mööduma väiksest poisist. Panin talle käe õlale ja ütlesin „vabandust!“, algul ta vaatas pisut segaduses, aga siis naeratas ja lasi mu mööda. Kui bussi peale tagasi läksid, vaatas ta veel mitu korda minu poole, otsekui puuduatatud sellisest viisakast žestist. Huvitav, kas viisakus on väga ebatavaline nähtus meie ühistranspordis? See ei olnud küsimus;) Päris tihti mõtlen, et ou, kas olete kuulnud lausest „vabandage, kas te väljute“ või „vabandage, ma sooviksid väljuda“? Keegi eriti ei kasuta vähemalt, ja millekski, kui küünarnukk ajab asja ära. Oooou, ärge mind nüüd bussist välja lükake, oodake, ma enne haaran kinni kuskilt või lähen eest ära.
Ühel õhtul seisis bussi ukse juures noormees ja rääkis telefonitsi sõbraga. Meeletult kaua. Ma juba hakkasin arvutama, et palju talle see mitmekümneminutiline kõne maksma võiks minna, aga siis tuli mulle meelde, et ultralt ultrale on tasuta. Nii siis elatakse. Aga tegelikutl tahtsin rääkida hoopis seda, et üks daam hakkas väljuma ja pragas poisiga, et too on lobisemiseks väga vale koha valinud. Noormees teatas seda kohe ka oma sõbrale läbi telefoni, umbes, et mulle öeldi..., läks siis korraks maha, et inimesi läbi lasta, ja tuli seisis sama koha peale tagasi. Normaalne elu.
Muide, võib märgata ka selget erinevust erinevatel kella-, nädala- ja aastaaegadel. Näiteks hommikuti on bussis suhteliselt vaikne. Mõni küll helistab ja mõned tuttavad räägivad jutt, aga enamik on siiski vait. Päeval suhteliselt ka. Õhtul on inimesed natuke jutukamad, aga ei räägi ka väga palju. Mõnikord reede õhtuti on aga päris sumin. Suviti suhtlevad inimesed omavahel palju vabamalt, ka võõrad.
Ma ise olen ka erinev. Mõnikord, näiteks täna hommikul, ma enam-vähem magasin bussis. Kohutavalt unine olin.