Bussiga on mõnikord täitsa tore sõita. Vähemalt viimasel ajal on olnud elamusrohked sõitmised. Istusin hiljuti bussis ja vaatasin rahulikult bussis ringi. Minu lähedal istus noor ema väikse sülelapsega. Kui peale tuli üks vanem naisterahvast, pakkusin talle istet ja jäin toolide vahele seisma. Tahtsin koti selga tagasi panna ja hakkasin upitama. Mul on ühe õlasangaga kott, mida tavaliselt panen selga üelpea. Kuna on talv, siis on ka riietus päris uhke, paks mantel, müts ja sall, kohev kapuuts, mis muudavad koti selga panemise takituslikuks. Nõnda ma seal ukerdasin, kuni tundsin, et keegi puudutab mu kotti. Mõtlesin, et äu, mis nüüd toimub ja vaatasin selja taha. Üks noor suurt kasvu mees oli istmelt püsti tõusnud ja aitas mulle kotti selga, seejuures oli tal selline nägu, et oh sind, hädapätakat, mis sa siin ukerdad. Sain koti selga ja ütlesin aitäh. Ise mõtlesin, et no mida. See pole ju tema asi, kui ma oma kotiga pusin, see ei tohiks teda segada, olin temast piisavalt kaugel. Samas oli päris naljakas ja iseenesest ju tore.
Üldiselt võib ühistranspordis kohata päris huvitavaid inimesi.
Eile sõitsin koos nelja teismelisega: kolm neidu ja noormees. Nad olid umbes 14, ma arvan. Läksid vist kellegi poole pidu panema, arutasid, kuidas nad koduveini jooma hakkavad ja et nende tuttavatel on kodu alkot täis. Mingitud nägude ja kähedaks suitsetatud häälega saledad neiud. Üks neist arutles, et oh jess, ma saan reiti minna selle tüübi pool, kelle juurde sõdame. Väga ilusad noored olid.
Siis kord, kui pidin korraks maha minema, et tagantpoolt tulevaid inimesi uksest välja lasta, pidin ise mööduma väiksest poisist. Panin talle käe õlale ja ütlesin „vabandust!“, algul ta vaatas pisut segaduses, aga siis naeratas ja lasi mu mööda. Kui bussi peale tagasi läksid, vaatas ta veel mitu korda minu poole, otsekui puuduatatud sellisest viisakast žestist. Huvitav, kas viisakus on väga ebatavaline nähtus meie ühistranspordis? See ei olnud küsimus;) Päris tihti mõtlen, et ou, kas olete kuulnud lausest „vabandage, kas te väljute“ või „vabandage, ma sooviksid väljuda“? Keegi eriti ei kasuta vähemalt, ja millekski, kui küünarnukk ajab asja ära. Oooou, ärge mind nüüd bussist välja lükake, oodake, ma enne haaran kinni kuskilt või lähen eest ära.
Ühel õhtul seisis bussi ukse juures noormees ja rääkis telefonitsi sõbraga. Meeletult kaua. Ma juba hakkasin arvutama, et palju talle see mitmekümneminutiline kõne maksma võiks minna, aga siis tuli mulle meelde, et ultralt ultrale on tasuta. Nii siis elatakse. Aga tegelikutl tahtsin rääkida hoopis seda, et üks daam hakkas väljuma ja pragas poisiga, et too on lobisemiseks väga vale koha valinud. Noormees teatas seda kohe ka oma sõbrale läbi telefoni, umbes, et mulle öeldi..., läks siis korraks maha, et inimesi läbi lasta, ja tuli seisis sama koha peale tagasi. Normaalne elu.
Muide, võib märgata ka selget erinevust erinevatel kella-, nädala- ja aastaaegadel. Näiteks hommikuti on bussis suhteliselt vaikne. Mõni küll helistab ja mõned tuttavad räägivad jutt, aga enamik on siiski vait. Päeval suhteliselt ka. Õhtul on inimesed natuke jutukamad, aga ei räägi ka väga palju. Mõnikord reede õhtuti on aga päris sumin. Suviti suhtlevad inimesed omavahel palju vabamalt, ka võõrad.
Ma ise olen ka erinev. Mõnikord, näiteks täna hommikul, ma enam-vähem magasin bussis. Kohutavalt unine olin.
